No vot. Laupäeva õhtul oli siis Rakvere teatris "Meeletu." Ja mitte nagu emotsioonina "meeletu" (nagu ehk võrratu näiteks), vaid meelteta meeletu.

Sai ikka emotsiooni ja mõtlemisainet küll.
Mind ei pannud niivõrd imestama see inimeste esmane materiaalne mõtlemine. Ega ka liigne muretsemine ühest hetkest, et kuidas selle katlaga lood on või muu selline tegutsemist vajav pisiasi ja selle 'üle tähtsustamine'.

Põnev oli hoopis see kuidas ühtäkki hakkab üks inimene - m a a i l m a - a s j a d e s t - j a - s e o s t e s t - a r u - s a a m a. Sellest juletakse rääkida. Selle tundega minnakse edasi. Ja mis toimub ümberringi? Täiesti loomulik, et kõrvalseisjad teda hulluks peavad. Sest nende õnn on teisel skaalal. Sellel, kuhu mahub vaid võim, raha, dividendid, uus poja pruut jne. Aga see on võimas ja paralleele oli igal juhul palju. Ja tegelikult see oligi meeletu (nagu emotsioonina meeletu).