Ei oskagi öelda kas see on ilmselge foobia või mis, aga enamuses ikkagi tundub ja on isegi väike kartus, et midagi ilusat või imearmsat on alati kurvalt lõppev. Või siis väga järsu pöördega vastassuunas. Isegi raamatust „Ristiisa” pidin ma lugema, kuidas pikselöögist tabatud Michaelil siiski see imearmas teineteise leidmine otsa sai. Ja ei ole nii, et see on ju raamat. Või film. Mille iganes teemaga tundub see nii olevat (minul nt-x 11.august 2001 a.). Aga ikka ja jälle - ma pidavat üldse liiga palju analüüsima ja mõtlema. No võib olla see ei ole üldse tähtis praegu.
Tähtis on näiteks hoopis see, et Olümpsi esimese korruse kohvikus vahetati minu lemmikust ürditee millegi teise sordi vastu välja (tuleb uurida maaletoojalt, kust seda saada). See, et naisteenindajalt sain ma seal täna millegipärast tunduvalt vähem salatit. See, et võiks juba kalendrilehte keerata ja märts tuleb vahetada aprilli vastu välja. Ja üldse – see nv on kolmepäevane puhkus. Kõik on hästi, aga kahjuks ka nv-l põrandapesijate ja värvijatega majandamine ei lase mul töökeskkonnast välja tulla.