Hakkab tunduma, et ma olen vilets õpilane. No tee või tina, parimad kaadrid sünnivad mul ikka läbi juhuslikkuse (nagu palju asju siin elus). Aga kui lähed, et teha – siis ei ole emotsiooni, ei ole hetke. Ei ole nagu midagi, mida jäädvustada.
Mul on nüüd lootus järgmise reede Hipodroomi üritusel. Mai lõpuks on siiski vaja ju midagi ette näidata. Tiba keeruline on ikkagi filmiga peegliga. Ideaalis võiks kirja panna kõik kaadrid, et oleks pärast näha, mis mis avaga või säriga on võetud.

Ühel laupäeva hommikul avastasin vot sellised olümpiarõngad. Huvitav - „kas neid olümpiarõngaid värvitakse iga aasta seal üle, et nad ikka olümpiarõngastena välja paistaksid?”