Tulin koju, kulm oli kortsus.

Selline lugu siis ilmus juunikuu Eesti Naises.
Ise kirjutasin, Priit enne toimetusse saatmist Vaiksel ookeanil veel toimetas. Piltidega oli veel see nali, et peale Jah sõna andmist avastasin, et kogu mu korralik pildimaterjal on nüüd tagatipuks sellel välisel kõvakettal ja kuskil ookeanil kust neid nüüd enam kätte ei saa...

Aga kole kurvaks võttis kui poes kiiruga sirvides nägin, et lugu on vist ära rikutud.
Loo algust polnud üldse. Ja lõpp oli ka tiba teistsugune. Ühesõnaga minu jaoks polnud tervikust enam tuhkagi järel. Oli nagu alguse ja lõputa tohuvapohu. Ma vist juba ütlesin, et kole kurvaks võttis.

Pagan, see algus, mida polnud enam üldse ja õige lõpp, olid minu arust selle loo juures kõige paremad.