Eile oli laupäev.

Täna on laupäev.

Ja homme ja ülehomme.

Ja kõik järgmised päevad ka.

Aga mulle need laupäevad meeldivad. Mingid päevad on ka võimlemise päevad. Või ujumise päevad. Ja külaliste päevad. Ja kütmise päevad. Või vannitamise päevad.

Vahepeal valmisid mul veel ühed pajalapid ja üks päev katsetasin leiva tegemist. Viimase eesmärgiks oli teha Kristi leivast väiksem. Kukkusin läbi! Veel suurem tuli.

Joosepi kõige parem ´söök´ tundub olevat tema magusad näpud. Ja täpselt 3 kuu ja 10 päevasena tegi ta oma esimese seljalt kõhuli keeramise. Tal käib nüüd kodus seljalt kõhuli, kõhult seljale keeramise ralli mööda tuba.

Mind on ka elu õpetanud. Mitme koha pealt. Aga üks neist on abi vastu võtmine.

Mis mul ikka saab selle vastu olla kui vahest naabrid tahavad ise nii väga mu toidukotti või Joosepit või puukorvi mu ukse ette tassida?! Mis ma siis ikka seda Nõukogude naist siin mängin? Medaleid selles ei anta ja iseendale ei ole vaja enam seda hakkama saamist tõestada.

Homme on jälle laupäev.