Nädalajagu tempokat orgunni. Kohapeal ka veel väike kontroll. No ühte lisavoodit oli veel vaja ja dj’d tuli kah ikka kella kahest tagant torkida, et ikka pidu ilma temata edasi ei läheks ja kogu võim teise ruumi edasi majandatud. Ja mõistagi reede õhtuse klaverikontserdi koos laulu, küünalde ja veiniga Kunstimuuseumi poolel - selle jätkuks mahtus laupäevasesse päeva ainult “Uhkus ja eelarvamus.” See oli kõige õigem valik üldse reede-laupäevaste emotsioonide lõpetuseks. Kuigi esimene kolmandik filmist võitlesin unega. Ja üldse oli lõpp kummaline. Mitte filmi lõpp, vaid juba see trepil äraminemise osa kus emotsioon saavutas oma kõrghetke ja tuli tunnistada, et selles filmis nähtud ajastus oli ikka midagi väga väga erilist ja võimast. Ja seda tunnen ma alati kui ma sellest ajastust näidatavaid filme vaatan.