Ei mäletagi, millal sai viimati nii rohkelt muigama panevat raamatut loetud. Eilse õhtu hitt oli näiteks lõik, kus autor kritiseeris teatripublikut skaalal A-st Z-ni, lahterdades teatripubliku intellektuualse taseme kusagile O tähe ligidale. Ja sellele seletusele ei olnud mul mõtetes ka enam midagi lisada peale hea muige.

Igatahes ei mäleta ka seda, mis õhtu see oli ja mis tähtsust sellel ka tegelikult enam on. Aga see oli üks nendest, kus päevased emotsioonid olid mind õhtuks juba suhteliselt ära väsitanud…ja ega väga suurt hurraad enam koju minnes suust ei tulnud. No aga kui see W.S.Maugham’i “Kokkuvõtteks” näppu sattus ja ma juhtusin sealt uuesti lugema järgmise sisuga lõiget, siis oli minu tõsidus selleks päevaks jäägitult kadunud.

Proua mõtteavaldused koosnesid eranditult aabitsatõdedest ja sõnavara kätkes säärasel hulgal kulunud fraase, et kaotasin lootuse nende üle arvet pidada. Kuid üks selle daami märkus sööbis mulle mällu eredamini kui nii mõnigi vaimukus; me möödusime parajasti suvemajade reast mere kaldal, kui ta teatas: “Need on nädalalõpu veetmise kohad – kui te mõistate, mida ma silmas pean. Teisisõnu, siia sõidetakse laupäeval ja lahkutakse pühapäeval.” Sellest mõtteterast poleks ma küll raatsinud ilma jääda.