see Austraalia toode "vaata mõlemas suunas" oli eilse õhtu üllataja. nii heas kui halvas mõttes. viimane seetõttu, et lõpp rikuti ära ja tõmbas minu silmis filmilt pooled punnid alla. liiga pehme oli teine. teisisõnu - ameerikaliku maiguga.
siiski - esimesed kaadrid olid justkui iseenda elust jälle... või siis paari aasta tagusest elust?!? Hea küsimus. No ja sealt see küsimus siis tuligi. Et kas mul on need õnnetusjärgsed hirmukaadrid kadunud või olen ma õppinud nendega elama...?

üldiselt on tegeletud siin juba teist päeva mingi jamaga. tundub, et täna õhtuks kuluks küll ära üks mõnus ise tehtud ingveritee ja lihtne pikutus. ja kapi ning uksepiida taastusravi lükkub siiski mõni päev jälle edasi. Taaskord.