Mmh… Kisub jälle põnevaks.
Vot nüüd rebin siia ühe pala E. M. Remarque raamatust “Aeg antud elada, aeg antud surra”.

“Ja see ongi kõik?”
Graeber vaatas Elisabethile otsa. “Mulle on sellest küllalt,” ütles ta siis.

No vot. Eilsel seminaril kuuldud Raul Rebase kolme tunnine etteaste võttis ikka täiesti tühjaks. Ja kusjuures nii mõningadki jäid lõunalauas esimeseks 15-ks minutiks veel tühja pilguga asja seedima. No oli kuidagi ehe ‘lugu’, mida räägiti. Parandan. Ehe ‘lugu’, mida kuulati. Rääkis kommunikatsioonist, meediast, tegelikkusest, kinnisvarast, buumist, tekstist, kontekstist, sisust, mõjust, isast, balti jaama turust ja paljust muustki.

Jeerum. Ja mina mõtlesin, et ma kirjutan täna perekonna väärtustest; tädiks olemise võludest; taaskohtumiste ja jällenägemiste ja juhuste seostest või seosetustest; või siis kirjutan venna ämmast, keda ta peaaegu, et oleks üks päev vannituppa kinni pannud ja külma dušši alla saatnud.
Aga nagu Raul ütles - “tähtis ei ole tekst, vaid kontekst.”