Elust - üksi kahe väikse lapsega. Kolmeks kuuks.
Esimene nädal oli meie kõigi jaoks vist nii enam-vähem, aga nii umbes teisel nädalal ma tundsin paar korda nädalas end ütlevat ja mõtlevat, et "Ma lähen hulluks".
Vist nii umbes teisest ilma issita nädalast nõudis Joosep poole tunnise nutuga hommikusöögilauas issit. Vastus või seletus, et issi tuleb uuel aastal, ei kõla ka väga hästiöeldult. Isegi täiskasvanule vist mitte.
Nii kui Joosep nutab, hakkab üheksal juhul kümnest Arabella ka nutma. Aga sellistel hetkedel ma ei ütle, et ma lähen hulluks. Need on teised.
Aga eks ilusaid hetki on ka.
Kui Joosep jookseb Arabella eest ära ja hõiskab üle koridori - püüa mind kinni...ja Arabella talle siis järgi kihutab.
Või kui nad kallistavad.
Või kui ma paaril korral olen lubanud Arabellale ata-ata anda, aga Joosep ei luba seda teha.
Või kui nad koos suures voodis müravad...
Igal juhul 1/3ndik aega on juba üksi kahe lapsega oldud. Joosepi adenoidi op on üle elatud ja võiks öelda, et üks suur asi tehtud. Järgmisest nädalast üritame uuesti lasteaeda.
Elame edasi ja selle kõige juures on tegelikult ikka ilusaid unistusi ka.
Kommentaarid
See on õudne.
Ma olen sedasi poolteist aastat elanud. Kui lapsed jooksevad südatalvel issile õue järgi alukate väel ja nutavad "issi ära mine, ära mine". Ja kui veel tööl pead käima ja nad haiged on samal ajal siis töö, haigus, lasteaed ... need ei sobi üldse omavahel kokku. Ma isegi ei kujuta ette kuidas üksikvanemad tööl saavad käia kui lapsed haiged. Õudne. Aga jõudu ja jaksu ja pea ikka vastu.