Elust enesest ehk ´nii lihtsalt on´.

"Emme, mängime palli. Tee tlahvilööki!"
"Trahvilööki?!?!"
"No see käib nii..." millele järgneb selge õpetus sellestsamasest löögist.
Ja sellest hetkest ma sain aru kui palju issi on Joosepiga viimaste kuude ajal tegelenud. Või oli see tunne niipidi, et kui vähe kvaliteetaega olen mina viimasel ajal Joosepile oma ajast andnud.

Nii ma siis üritan siin vahelduva eduga mängida palli, panna puzzlesid kokku ja teha kõiksugu muidki asju. "Proovinädal ilma issita" hakkab lähima 20 tunni jooksul läbi saama.

Kui üks jõmpsik on 2 aasta ja 2 kuune ja teine 3 kuune, siis ikka elu vajab planeerimist, sest lisaks palli mängule on veel sada ja üks asja.

Mis hetkel minna pööningule pesu kuivama panema?
Mis hetkel tuua keldrist puud?
Mis päeval minna poodi, et sinna mitte olude sunnil kahe lapsega sattuda?
Millal minna dushi alla, et mitte ärkvel olevaid lapsi üksi jätta?! Kas tõesti kell 2 öösel kui avastad end juhuslikult magama jäänuna laste vahelt!?
Millisele mänguväljakule on võimalust minna nii, et sul oleks näha see 2 aastane kui samal ajal pakid vankrisse või vankrist autosse seda väiksemat?
Kuidas veenda seda 2 aastast ise trepist üles tulema kui sul teises käes on turvahällis see väiksem?
jne, jne, jne.

Õnneks on Arabella üks ingel laps. Mistõttu Joosep saab oma tähelepanu enamuses ikkagi kätte.

Kavalus. Kannatlikkus. Ja hea võrgustik on abiks. Ja vanaemad-vanaisad. Ja tädi Tiiu kes Joosepit mõned korrad nädalas hoiab. Ja üllatavad naabrid, kes vahest meie juba täis laotud puukorvi on meie ukse taha tassinud.
Ja nii mõnegi asja puhul tuleb lihtsalt öelda sellele 2-aastasele, et ´nii lihtsalt on´!