Naistepäeva nägu.

Igal äraminekul on alati oma nägu ja täna on sel naistepäeva nägu, aga nukra alatooniga.

Me oleme nüüd alates tänasest poisiga kahekesi. Nii vähemalt kolmeks kuuks ja loodame, et mitte neljaks, sest Vaikse ookeani distantsidega vahepealset varianti ei ole.

Mitte, et ma kardaks, et kuidas ma nüüd hakkama saan?! Küll need pestud pesud ka pööningule kuivama saavad veetud või kuurist ja keldrist puud tuppa toodud. Aga omad hirmud on ikka ja ilmselgelt ka vajadused arutada lapse kasva(ta)mise teemadel ja siis võtta ikka see kõik kokku sellesamuse lausega, et Kui midagi kindlat üldse on, siis on kindel, et mitte midagi ei ole kindlat.

Pilt ei ole üldse õige tänase päeva emotsiooni näitaja. Vastupidi. Aga see oli 14.veebruar ja me meenutasime Laulasmaa restoranis kuidas me aasta tagasi Aussie tripil olime. Mõnus oli olla. Nii seal restoranis kui tripil.