Täna õhtuks - seenesoust!

No ei läinud tegelikult seenele, vaid hoopis rännule. Esimene asi kui Mohnile jõudnud paadist välja saime, oli saarevalvur Õie, kes jooksis soku eest ära. Aru ei saanud, kas päriselt ka kartis või mitte.

Mohni vaime - nagu ma järeldasin - ta ei kartnud. Ja too vaim (mida ka Kaplan peletamas käis) pidavat olema kolinud nüüd kaptenite majja. Vaim või mitte - aga legendiks sobib ta heasti ja äratab nii mõneski aukartust. Minus ka. Sest on ta seal või ei ole - mina ei julgeks sellise legendiga ilmselt saarel nii pikalt üksi paigas olla nagu 4 aastat. Kui pikalt õige ma üldse vastu peaks?

See, et suveperioodil sealt üle 3000 inimese läbi käib ja selle kõige kõrvalt veel jaksu oli meid kolme vastu võtta ja saaretuuri teha, oli hämmastav. Tõsi ta on, et ilm oli kehva ja viimase kahe nädala jooksul ei ühtki saarehuvilist.

Iseenda jaoks oli veel seegi hämmastav kui avastasin, et mingist hetkest enam igale poole oma jalga ei tõstnud. Samblatuttide ees tekkis austus ja kohatu oli seda teha.

Saare ainuke kukeseene koht näidati ette ja keldrist anti ka kaasa üks purk seenesalatit.

Lõpetuseks oli eilne Mohni kahtlemata üks omaette elamus.