Saage tuttavaks - kohalikud!

Ühe pulga jagu pilte võtsin endaga kaasa. Teised on ka juba üsna lähedal :) Eile siis hakkasin puhastama. Ja olin tõesti nende väiksemat sorti kängurude, wallabie-dega Pilgramunnal hoogu sattunud. Muidu on nad suured romantikud. Kogunevad enne päikesetõusu, -loojangut tee äärde ja vahivad päikese poole. Ühel varajasel hommikul saime 15-20 km peale ära loetud 65 kohalikku! Kaks kotkast jäi ka sama tee peale. Võimas.

Need loomad on kahtlemata Lääne-Austraalia kohalikud, keda mina küll külg-külje lähedalt rohkem kartsin kui nemad mind. Aga kohalike ees tulebki austust välja näidata. Eluheidikutest linna-aborigeene kartsin hulka rohkem. Viimased pidavat olema sõjakad. Isegi pilti ei saanud neist kohalikest teha. Kahjuks. Kuigi väiksed aborigeenipägalikud on tõeliselt armsad. Nagu kultusfilmist Nukitsamehest nuki. Sellised ongi! Viimane kõva pommuudis oli enne minu sinnajõudmist, kus kohalik aborigeen oli 5 lapse isa ära tapnud. Olevat kriketimängu käigus mingi õlleteema üles võetud.

Harisime 'aborigeeni kohalikke' ikka ka. Eesti väärtmuusikaga, mis me autost minema viidi.

Pilgramunna koht oli kahtlemata üks reisi tipphetk. Oli ka India ookeani blowholes. Ja oli ka Quobba Station, mis asus 'in the middle of nowhere' (Carnarvoni lähedal aga ikkagi eikusagil) ja mis algas hommikusöögiga 'hobune köögi ukse taga' ja 'Näe, emud põllul'. Oli veel palju-palju tipphetki! Ja hulgaga meenutamist :) Orioni vöö. Siirius. Lõunarist. Ja Marss. Järgmine kord nii pikale reisile minnes võtan kaasa väikse valge märkmiku. Väga väikse. Ikka nendeks esimesteks emotsioonideks.