Poodlemine?!

Ainult hädavajadusel. Ja nädala sees. Õhtuti. Suht kaootiliselt. Ei ole vist liialdatud öelda, et nv-stel ma seda suisa jälestan.

Näiteks täna kella 19-20-st isegi kannatas. Oli ju vaja minna, sest oma 3 nädala pärast ei pruugita kontsakingadega linnapreilisid Perthi lennujaama väravatest edasi lasta. No umbes nii nagu mu lapsepõlves ei lastud Viru väravatest pesemata kõrvadega linna sisse. Missioon oli sellised kinnisemad plätud, veel lisaklausliga. No detsembris selliseid leida on paras ette võtmine (lahku kirjutatud). Aga ära tõin. Ja mõni asi jäi veel tee peale. Ja tegelikult on mul piinlik ikka ka kui mul lõpuks teksad jalas kärisevad. Aga siis on see viimane hetk, kus ma end kätte võtan. Ja praeguste teksadega on veel aega.


See tibi siin pildil on aga hoopis teist masti. Tema käis juba kahepooleselt ema 10 cm-ste kontsakingadega mööda esikut ringi. Hoopleb kui saab uue kombeka. Kelgib kui tal on uued tossud. Ja selle kõige juures suudab ta ka minna kanadega ühte kuuti, end seal pikali visata ja öelda Mina jään nüüd siia magama!
Laupäeval lähen taga Pipi Pikksukale.