Ma ilmselt elan oma elu optimistliku plaani järgi. No eile arvasid sõbrad Andra ja Risto Laevastikus käies, et heal juhul jõuluks saan koju. Ema arvab jaanipäeva. Mina jään ikka kevade juurde. Samas ma tean, et ega mul kiiret ei ole. Ja päris üle oma varju ma ka ei hüppa. Aga kevad on ilus aeg uue alguseks. Siis lähevad akna ees kasvavad õunapuu ja pihlakas ka lehte.
Muidu on aga nii, et eile arvas Mann, et ma olen juba kodus, sest enam ei kajanud. No mõnes mõttes ju olingi kodus ja ei kajanudki, sest toanurgas ootab mind kokkupanemata voodi ja mõningaid muid asju veel. Eile, üleeile sai lõpetatud esikupõrandalt värvi üles võtmine ja alustatud ustega. Tuli välja, et köögiuks on täispuituks ja üks kord tuleb infrapunalampi veel laenutada.