'Sürrealistid' siis. Sel korral pidulikult vanematega. Ema arvas, et kui ta suudab isa uuesti viie aasta pärast teatrisse vedada, siis on teater jälle niikaugel, et sellest mitte tuhkagi aru ei saa. Isa pani punkti kommentaariga - ärge mulle enam teatripileteid ostke, visates seejuures järjekordse K-Rauta reklaamlehe liftisahti (!?!?!)...
Juhuslikult vaheajal kuuldud kommentaar soosis aga kindla peale minevaid klassikuid. Olgu selleks või Tsehhovi "Kolm õde".
Lõpetuseks mulle asi meeldis. Seoste ja pointi mõtlemisel ei olnud mõtet. Oli omapärane, aga samas nii tänapäevane. Viltune värk, nagu ikka. Ilma süsteemita. Ja nihkes.