ma olen üsna kindel, et kui ma oleksingi Märt Treierile kogemata ikkagi "tere" ära öelnud, siis oleks enda üle kõvasti naerma hakanud. No tundus nii oma inimene olevat, et suutsin vist õnneks piirduda siiski ainult peanoogutusega. sain õigel hetkel aru, et ma ju ei tunne teda.
eile sai ka kõvasti naerdud selle lasteraamatu taga itkemise peale. hommikul pistsin eile korjatud kastanid mantli taskusse. No sügisel peavad need ikkagi seal ju olema.

klge, kas kellegil on veel selline imelik lugu, et näiteks kui mõtled kirjutada number 2-te, siis kirjutad a ja vastupidi. mul millegipärast üsna tihti selle 2 ja a-ga selline imelik lugu.