ma pole tükk aega NII sügava sisuga lavastust näinud kui eile. see oli elamus. Vincent siis nimeks. soovitan soojalt ja läheks isegi uuesti vaatama.

Mõningad pärastised mõtted siis. liigne enesehaletsus (või oli see igapäevarutiin?) viibki teatud mõttes hulluseni. ainult, et ühe inimese jaoks olev hullus ei pruugi oma olemuselt üldsegi hulluseks kvalifitseeruda. oleneb ju vaatajast... ja kui paljud ümbritsejaist üldse sellesse "nähtavasse hullusesse" tegelikult süüvivad?

aga see kõik oli sünge! (positiivses mõttes)