"mere kuulamine" aitab mind alati. peab ikka meelde tuletama selle Gunnar Aarma raamatus kirjutatud voolava vee ja vee ääres elamise saladuse... ainult, et selle esialgsest lugemisest on vist juba liiga pikk aeg möödas (oma 5-7 aastat äkki...), mistõttu ei mäleta millises raamatuski ta täpselt seda teemat puudutas... aga see teema tuleb mulle ikka ja jälle meelde seoses merega ja sealt saadava energiaga.

tõdesin siin hiljuti jälle, et inimhing on kah ikka kummaline. alustades sellest, et vahest tunned piinlikkust ja punastad kuigi seda ei peaks ju sina tegema; ja lõpetades sellega, et mingist hetkest avastad voolavad pisarad öeldud lausete sisulisest ilust... aga mitte kurbusest, mis tavaliselt pisaraid tekitab. kuigi - võib olla on ka nende lausete taga teatav kurbusetoon... ... .... vist siiski mitte.

aga laupäeval siis Tartusse sugulasele külla keda pole liiga pikka aega juba näinud :) kui ma selline 5-7 aastane pätakas olin, siis ma ei saanud aru ja ei suutnud leppida, miks ta hundid värviraamatus roosaks värvib. mina arvasin, et hunt peab olema hall, must või pruun. aga tänaseks päevaks on loomulikult kõik need hundid hoopis teist värvi. :) võib olla isegi värvitud. vahet ju tegelikult pole!