tõsiasi

Selgus just tõsiasi, et vähemalt 1/3 minu tööajast on kulutatud heategevusele... teiste piltide skanneerimisele, cd-de kõrvetamisele, piltide arhiveerimisele, kellegile uue telefoni tellimisele jne, jne, jne... mitte, et mul midagi selle vastu oleks... absoluutselt mitte! AGA tähtsamad asjad jäävad paraku seepärast tegemata. Ja nii ma juba kolmandat-neljandat päeva tegelen ühe ppt. esitlusega...

Mida Sa vaatad, kui Sa midagi ei vaata?

Kuidas Sa armastad, kui Sa ei saa armastada?

Üldiselt tõdesin jälle, et mida otsime pingsalt, on meie läheduses olemas. Jutt ei käi inimesest, jutt ei käi millegist materiaalsest, vaid "vaatest". Otsisin vaadet ja leidsin... enda lähedalt. Juhuu... nüüd jääb vaid oodata ilusat ilma ja õiget aega.

Lisaks kõigele muule on mul peale mõningast sampuse joomist selline pilliliisu tunne peal... "shame on me"... koju kah ei taha minna. Nagu midagi ei tahaks. Mitte midagi.