Esiteks oli see väga kummaline kuidas üks minu jaoks täiesti võhivõõras tegelane täiesti müstiliselt Rauli vaatas. Ja mitte minut, vaid suisa mitu vist. Ilmselt see kõik oli tema jaoks liig ja kogu see lennundus ja varjundus ei mahtunud talle pähe. Okei.

Aga mul jäi hoopis Parasiili blogist silma lause - "langevarjutamine on liiga kalli emotsiooniga harrastus." Ma nüüd liitsin sinna juurde kõik muud lendamise emotsioonid ja eemaldades sealt kogu järgijääva materiaalsuse.
Nüüd mõtlen tagasi tänasele päevale.
Sügava punase tulega sõitis inimesi vedav buss üle sebra. "Kus selle inimese vastutustunne on", mõtlen mina. Järgmiseks tekkis sama mõte enesetapjatega (nõu kluu, kust see mõte tuli). Aga point on hetkel hoopis vastutustundes.
Hilisõhtul sai arutatud Pirtsuga mitmetel valmisoleku teemadel. Et ilmselt ei suuda kunagi ükski naine olla lõpuni valmis mingil ajahetkel last saama; ilmselt ei suuda kunagi ükski abielupaar lõpuni ausalt valmis abielluma; ilmselt ei suuda me kunagi lõpuni aus olles öelda, et me oleme valmis lennukist alla hüppama... aga millal on see õige hetk see õige hetk ära tabada siis? et ma olen nüüd valmis...